Seenhaigus kõrreliste talvitumisel. Haigustekitajad säilivad mullas ja taimejäänustel aastaid eluvõimelisena.
KAHJUSTUS
Vastu maapinda on näha kuivanud taimede laigud, mis on kaetud kollakasvalge või heleroosa kirmega.
Kahjustus on eriti hästi näha kohe peale lume sulamist. Taimed on kaetud valge või roosaka seeneniidistikuga, mis meenutab ämblikuvõrku.
Haigustekitaja nakatab esmalt vanemaid lehti ja liigub edasi noorematele.
Kirme kaob päikeselise ja tuulise ilmaga.
Kuivanud lehtedele võivad ilmuda ka mustjaspruunid seente poolsuletud viljakehad ehk periteetsiumid.
Nakatunud taimed kärbuvad ja ellu jäänud taimed on kidurad.
Esineb sageli koos tüfuloosiga.
LAHENDUS
Lumiseene kahjustuse korral on muru hoolduse ja soodsate kasvutingimuste puhul võimeline taastuma. Taastumisele aitab kaasa kevadine varajane riisumine ja väetamine kevadväetisega. Väiksematel kahjustunud aladel muru enamasti taastub.
Kahjustunud kohtadele võib puistata ka puutuhka, mis väetab ja hoiab ära seenhaiguste levikut. Tuhk vähendab pinnase happesust ehk pH-d, aluseline keskkond tõrjub seenhaiguste tekitajaid. Samuti väetab tuhk murutaimi mineraalainetega.
Seenhaigust võib soovi korral tõrjuda ka fungitsiidiga.
Seenkahjustusega taimejäänused on soovitatav hävitada või aiast ära viia, mitte kasutada kompostimisel. Puhastada ja desinfitseerida ka töövahendid haiguse leviku piiramiseks.
Ulatuslikemate kahjustuste puhul tuleb muru uuendada pinnasevahetusega ja seemet külvates.
ENNETAMINE
Lumiseene vältimiseks õhustada muru, riisuda kokku hävinud taimed ning väetada.
Soovitatav on niita vahetult enne talve tulekut.
Sügisväetamine hiljemalt augusti keskel, et suurendada talvekindlust.
Mitte kasutada liigse lämmastikusisaldusega väetist.